Koolivaheaeg möödus Olümpiko lastele väga tegusalt. Esmaspäevast reedeni toimusid treeningud Alecoqi spordimajas, kus mänguliste treeningute sees võeti aega ja õpiti materjalide najal vööeksamiteks harjutamist ja enda judo edasiarendamist. Heaks judokaks saamine eeldab iseseisvat mõtlemist ja võimet erinevatest olukordadest ja allikatest infot vastu võtta, seda analüüsida ja aru saada ning võimalikult palju kasulikku enda jaoks välja noppida ja tööle panna. Treenerid on toeks, aitavad ja suunavad, kuid lõppude lõpuks tatamil olles tuleb reaalajas ja pingesituatsioonides otsuseid vastu võtta sportlasel endal. Oskus, mille kasu laieneb edasi ka judo-välisele elule. Olümpiko lapsed, mitmed kelle jaoks oli tegemist esimese korraga, kus nädalas 5x judot sai teha, tegid innukalt õppides ja harjutades treeneritel tuju heaks. Ehk sirgub mõnest neist järgmine Olümpiko judostaar?
Kui algajate jaoks piirdus koolivaheaja tegevus esmaspäevast reedeni treeningutega, siis pisut kauem judoga tegelenud laste jaoks hakkas alles reedel tõeline seiklus pihta. Lõuna ajal kogunes pea 20-liikmeline Olümpiko tiim Tartu raudteejaamas, kust algas teekond Tallinnasse Doki laagrisse. Kuna Tallinasse jõudes oli veel esimese treeninguni piisavalt aega, otsustas treener soojenduseks lastele ühe korraliku rännaku korraldada. Teekond Balti jaamast Tondile ei olnud küll lihtne, kuid andis meile palju. Ilusa ilmaga jalutades saime imetleda Pika Hermanni torni ja Toompea lossi, Kaarli kirikut, ministeeriumite hoonet jpm. Veelgi tähtsamalt saime praktiseerida judo ühte alusprintsiipi Jita-Kyoei, mis tähendab lihtsustatult koostööd ja ühtset heaolu. Jagasime rännakul oma pagasit nõnda, et suured ja tugevamad aitasid väiksemaid nende suurte reisikottide kandmisel ning väiksemad hoolitsesid kergemate kandamite eest. Igaüks sai paraja koormuse, et üheskoos lõppsihtpunkti jõuda.
Kohale jõudes läks kohe tubliks treenimiseks. Täname Aitado treenereid vendi Jorgen ja Glen Viksi, kes viisid lastele läbi meeleolukad treeningud, kus prooviti uusi mänge ja arendavaid harjutusi ning mille käigus sai Tallinna erinevate klubide lastega kõvasti maadluste käigus oma osavust ja rammu proovile pandud.
Toitlustuse saime Audentese spordikooli sööklast, mille kokad valmistasid meile väga maitsvat ja mitmekesist toitu. Limonaadi ja kommi-popkorni sai filmiõhtu jaoks kohe saali kõrval asuvast Selverist.
Doki laagri teeb tänapäeval eriliseks asjaolu, et lapsed ööbivad üheskoos tatamil. Kogu trennivälise aja said lapsed veeta spordisaalis. Vahetult trenni järgselt toimusid treeningud U18 koondise kandidaatidele ning sel ajal said lapsed pisut hinge tõmmata ja suurte treeningut jälgida. Kellel rohkem energiat sai juba sel ajal batuudil karata või piljardit mängida. Kui suurte treeningud lõppesid, läks taas lahti aktiivne tegevus. Kes mängis jalg- või korvpalli. Mõni harjutas nädala algusest motiveerituna endiselt vööeksamiks. Kel keel erinevast müramisest vestil, sai harjutada Playstationi peal näppude osavust. Hiljem toimus ka turniir, kus osalejad loositi paaridesse ning auhindade peale üksteiselt Fifas mõõtu võtsid.
Veel jäi lastele kindlasti meelde NERFi-püssidega sõjamängu möll, mille parimad samuti hiljem auhinnatud said. Treeningute lõpus said lapsed pimesi tõmmata endale erilise Doki judokaardi. Mõnelgi meie omadest õnnestus välja tõmmata haruldane kuldne kaart judoajaloo legendidest. Kaks tubli poissi, kes selleks kogu nädala vältel usinalt harjutasid, sooritasid laagri viimasel hommikul edukalt vööeksami ja lähevad järgmisele nädalale vastu juba uhkete oranži vöö omanikena.
Vahetult enne pühapäevast tagasiteed, saime kogu laagriga üheskoos telekate ees kaasa elada meie oma Olümpiko klubi Jakob Varesele ja Kabriel Kirnale, kes olid koos treener Priit Bergiga samal ajal võistlustules Itaalias Lignanos Euroopa karikaetapil. Lapsed nägid kuidas aastaid tagasi nendega sarnaselt judot alustanud ning kogu selle tee läbi käinud, ühtlasi suurteks ja sirge seljaga vägevateks noorteks meesteks sirgunud Kirna ja Vares vastaseid ipponi vääriliselt selili lajatasid ning ennast medalimatšideni välja maadlesid. Koos saime teiste Eesti judokate ees omade üle uhkust tunda ning ehk ka mõnda praegust Doki laagrilist motiveerida kunagi sama kaugele jõudma.
Rongile jõudmiseks läbiti pisut lumisemates oludes veidi lühem rännak kui tulles. Kitseküla rongipeatuses surusime ennast juba küllalt täis rongile, leidsime kohad ja lõpetasime oma ägeda nädalavahetuse rongisõidu ajal laagrist, judost ja paljust muust muljetades ning auhinnaks saadud nuputamisvigureid lahendades. Tartu rongijaama jõudes esitasid mõned poisid oma versiooni Redeli laulust „Tartu“ ja uste avanedes ootasid laagri sangareid juba nende armsad vanemad.
Laagrid on väga oluline osa judoga tegelemisest. Esmalt on neil oluline roll laste iseseisvuse ja enesekindluse arendamisel. Lisaks on see parim koht õppimaks oma kaaslastega koos eksisteerima, arendama suhtlus- ja koostöö oskust ning leidmaks uusi tuttavaid ja sõpru väljaspool oma tavalist trenni ja kooli suhtlusringkonda. Alles hiljem lisanduvad sinna juurde võimalus ennast proovile panna ja arendada teiste klubide ja riikide judokate vastu, kes maadlevad igaüks pisut eri moodi. Ning juba päris suureks saades ei ole judos ilma laagriteta võimalik kätte saada tipptasemele jõudmiseks vajalikke treeningmatše ja nende korduseid kõrge intensiivsuse juures tugevate vastaste vastu. Kuigi aja möödudes laagrite põhirõhk pisut nihkub, ei lakka nad olemast koht kus üheskoos sõprade ja tuttavatega ägedalt aega viita ja mälestusi luua. Seega julgustame igal tasemel lapsi ja noori alati laagritesse saatma, sest nende kasu on väga mitmekülgne.
Klipp Doki laagriga samaaegselt toimunud U18 koondise kandidaatide laagrist, kus värskelt Euroopa karikaetapilt pronksi võitnud Marek Adrian Mäsak võtab mõõtu Tartu judolegendi, mitmekordse Euroopa meistrivõistluste medalisti, värske veteranide maailmameistri ning hiljuti Eesti Judoliidu spordidirektoriks valitud Juhan Mettisega. Julgus edasi paremuse poole püüelda ja endast tugevamatega rinda pista saab alguse just mängulistest lastelaagritest. Judoka ei karda kukkuda ega eksida, see on vajalik osa paremaks saamisest. Kõik see toimub aga sõbralikus ja töökas õhkkonnas, kus ühtne judopere üksteist edasi aitab.